Helistasin reede õhtupoolikul ühele dominikaani diplomaadile, et küsida nõu teatud küsimuste kohta Haiti taastumisprotessi juures. Olgu ära öeldud ka tema nimi - Ivan Gaton. Kuna minu sõber Alfredo oli talle juba ammu teada andnud, et ma ilmselt talle helistan, siis ta juba tundis mind tegelikult. Ning siis ütles ta mulle täiesti ootamatult, et tal on mulle üks ettepanek: nädalavahetuse reis Haitile, et seal teatud rekonstruktsiooniprojektidega tutvuda. Elus on mõnikord sellised hetked, kui saad öelda ainult jah.
Meie teekond algas laupäeva, 21. jaanuari, varahommikul Santo Domingost. Destination: Haiti pealinn Port-au-Prince. Suzuki Vitara. Reisikaaslased olid uskumatul meeldivad ning tundsin, et olen sattunud õigesse kohta. Sain väga palju huvitavaid asju tead Domikaani Vabariigi ajaloo, kultuuri ning kõige muu kohta. Ivan on Dominkaani diplomaatide kooli direktor. Meie kolmas reisikaaslane oli Ivani sõber Aristides, üks farmaatsiaga tegelev ülikooli õppejõud. Ilma tema autojuhtimisoskuseta ning huumorimeeleta oleks me tõenäoliselt sinna Port-au-Prince kaosesse jäänudki...
Santo Domingost väljumine oli huvitav, sest nägin esimest korda tõelisi vaestelinnaosi ehk dominikaani favelasid. Olime tunnistajaks veel ühele hullumeelsele stseenile - meist kihutasid 140 km tunnikiirusega mööda kolm mootorratturit, kelledest üks oli oma bike peal pikali ning teine peaaegu püsti. Mulle räägiti, et tegemist on sellise huvitava võistlusega, milles Santo Domingo vaeste linnaosade poisid ennast proovile panevad. Pealtvaatajad on kogunenud samuti maantee äärde. Ning on loomulik, et sellises võistluses on hukkunud peaaegu et iga päev...
Esimesed 300 km sõitsime väga korralikul mitmerealisel maanteel. Mõne aja pärast muutus tee aga hoopis huvitamaks ning dominikaanipärasemaks. Hakkasime nägema dominkaani külasid ja maaelu. Palju inimesi oli tee ääres, kes müüsid erinevaid puuvilju, meie ostisme apelisine ja mangosid. Kõik see on fasinantne ning idülliline.
Palju värve - kollast, oranzi ja rohelist - ning nüüd ma sain aru, kus peitub Santo Domingo tänavatel müüdava kunsti inspiratsioon.
Kuigi me sõitsime rahvusvahelisele humanitaarmissioonile, oli vahepeal aega ikka peatuda ning pilti teha. Siin oleme juba päris sügaval domikaani perifeerias ühe ilusa järve ääres. Pildil Ivan Gaton ja mina.
Õhtupoolikuks jõudsime juba meie sihtkohta Haiti piiri ääres. Selle linna nimi oli Jimani.
Meid võesti vastu väikese linnakese kõige glamuursemas hotellis, kus tutvusime tõeliselt huvitavate tegelastega. Turistid siia mahajäetud kohta just eriti tihti ei satu.
Õhtul bambusemajas istudes sattusime seltskonda, kus tutvusime linnakese kõige jõukama maaomaniku, haigla direktori, peaarhitekti, ühe ärimehe ning lõpuks isegi provintsi kubernäriga. Hakkasime aru saama nendest väikelinna klientlilistlikest suhtest, mis seal valitseda võivad. Need aristokraatlikud ning arrogantsed maneerid, kuidas nad teenindajatega rääksid, meenutasid mulle tõesti mingit traditsioonilist stseeni mõnest filmist. Samas arvasid, et me oleme nagu mingid taeva saadikud pealinnast, kes kõik nende kohalikud probleemid lahendada võivad. Kõik tundus mulle sarnane mõne Gabriel Garcia Marquese roomaani või siis mõne parima traditsioonilist romantilist maaidülli käsitleva Ladina-Ameerika seebikaga...
No comments:
Post a Comment