La isla

Santo Domingo lähistel pühapäeva õhtul. Troopika pimedus ning hingus voolab sisse 90 km tunnis kihutavast lahtisest autoaknast. Palmid, mis kõrguvad pimeduses. Kariibi mere tuul otsekui vaid paitaks nägu ning kuum õhk voolab lahtisest aknast sisse. Mõtlen vaid üht: ma peaks nautima seda niikaua kui veel võimalik; veel enne kui sellega juba täitsa harjun. Just tänane õhtu on selleks parim. Olen jälle jõudnud Uude Maailma. Väljaspoole kõigest sellest tavaliselt. Kõigest igapäevapäevasest.

Sõitsime pea pool tundi Las Americase avenüül, vaesemate linnaosade nõrgad tulekesed allpool sädelemad. Seal pole ametlikku elektrisüsteemi, vaid sealsed kodanikud ehitavad ise elektriliine ning varastavad riigi elektrivõrgust elektrit. Autoaknast paistavad kehvast tänavalgusest hoolimata mõned dominkaanimaale iseloomulikud asjad. Autokastis sõitis mingi 11 liikmeline süsimust perekond. Siis kui kesklinna jõudsime, tekkis mul tunne selline, et midagi meenutab filmi Fast and Furious või vähemalt Miamit. Tänavate ääres kuulasid seltskonnas sportautaode ning maasturite ääres reggaetoni ning jõid Cuba libret. Aga sõnadega ei saa seda väljendada, sest sain teada, et Santo Domingo ongi üks maailma lärmirikkamaid linnu. Merengue, bachata, salsa, reggaeton igal pool. Santo Domingo oma hiilguses koos merengue, bachata ja reggaetoniga. Midagi igipõliselt dominikaanilikku tõepoolest.

Kui ma Iberia IB6501 lennuga pühapäevase päeva jooksul Atlandi ookeanit ületasin, oli mul võimalus aru saada, kuidas asjad võibolla olema saavad. Lennukis oli hulgaliselt Dominikaani Vabariigi kodanikke, kellest ilmselt paljud kodumaale puhkust veetma lendasid või Hispaania kuningriigist lõplikult oma päikesesaarele (või lihtsalt saarele - la Isla) tagasi pöördusid. Sain aru nende tugevatest emotsioonidest, mis neid oma kodumaad ning perekondasid nähes valdasid. (see pole ju nii lihtne nagu paljudel eestlastel, kes vaid Helsingis või Stockholmis laevale peavad asuma). Jah, muidugi tehti siis veel igasuguseid plaane mida Saarel ette võtta. Raske oli muidugi aru saada mida nad rääksid, sest nende keel on Hispaanias räägitavast suhteliselt erinev, eelkõige intonatsioon ning sõnade järejekord. Selles on mingi Aafrika ja päikese varjund. Mulle meeldib siiski domikaani keel siiski väga ja usun, et harjun sellega ära.

Dominkaani Vabariik pole ju tavainimese silmis Kariibi mere kõige kuulsaim maa. Palju rohkem räägitakse ju Kuubast, tema rikkalikust kultuuripärandist ning eriskummalisest poliitilisest reziimist. Või Jamaicast ja reggaest ning Usain Boltist. Puerto Rico, Bahamad etc. Ning Haiti, minu suur huviala, mis on dramaatiline näide sellest, kuidas saab ühes vaeses riigis nii valesti minna. Mulle lihtsalt tundub, et Dominkaani Vabariik ühendab mingis mõttes kõiki neid. Ning veelgi, poliitilises ja majanduslikus mõttes on see riik on viimaste aastatre kiire arenguga loomas suurt paradigmat.

Mida ma üldse ise teadsin Dominkaani Vabariigist? Ladina-Ameerikaga tegeledes oli mulle hakkanud silma mitmeid positiivseid märke. Ning eelmisel aastal Salamanca ülikoolis magistriõpinguid sooritades kohtusin kahe inimesega – Alfredo ja Maribeliga – kes mind sügavalt mõjutasid Dominkaani Vabariiki tõsiselt võtma. Ning õnneks avaneski mul võimalus sinna minu Haitiga seotud teadusprojekti raames minna.