Sellel nädalavahetusel külastasin Boca Chicat, mis asub pealinnast vaid pooletunnise bussisõidu kaugusel. See on peamine koht, kuhu santodomingolased nädalavahetuseks välja sõidavad. Vesi oli seal umbes 25 kraadi ringis ning helesiniselt läbipaistev.

Palmide all on lõpmatu hulk restorane, kus on võimalik pina coladat, mingit troopilist mahla tellida ning pärast minigit hõrgutavat kalarooga süüa.

Cabarete

Santo Domingo on ilus linn, kuid kõige selle soojusega tekib vahel ka tunne, et tahaks ise nendesse Kariibi mere lainetesse sukelduda. Maleconi ääres on ju mõned rannad, kuid need pole siiski ujumiseks sobivad, sest jõest tulev reostus ei ole tervisele väga hea. Kuid Dominikaani on päikese ning kristallsete vetega randade riik ning piisab, kui pealinnast tunnikese kaugusele välja sõita..

Eelmisel nädalavahetusel käisime Maribeli, Felipe ja Elleniga Cabaretes, mis asub põhjarannikul Atlandi ookeani ääres. Jagan mõned ilusad pildid sellest teiega. See koht on turismist suhteliselt puutumatu paradiisirand, seal olid ühed kõige vingemad lained, mida ma kunagi näinud olin. Tekkis ise tahtmine surfamise kunsti õppida, mida seal päris palju harrastatakse...

Haiti kaamera sees

Hommikul piiril: mõtlesin, mida need väikesed Haiti poisid seal nii vara tegid?

See on põgenikelaagri lähedal, kus elavad maavärinas kannatanud inimesed. Haiti on erakordselt noor maa ning lapsi on lihtsalt uskumatult palju. Kurb reaalsus on aga see, et suurem osa neist koolis ei käi.

Selle projekti eesmärk oligi just lastele ja noortele pakkuda kohta vaba aja veetmiseks ning neid võimaluse korral ka õpetada.

Haiti vaated on tegelikult imeilusad: troopiline loodus on imeline.

Kokkuvõttes võin kindlalt väita, et Haitil käimine tegi mind paremaks inimeseks ning andis palju uusi ideid tulevikuks. Tõesti, Haiti on üks vaesemaid ja problemaatilisemaid riike maailmas, kuid selliste riikide ümber keeravate arenguküsimuste lahkamine tundubki mulle praegu kõige huvitav tegevusala. Kõik ei tule ometi niisama kergelt, ning alati peab Sokratese kombel tunnistama, et me teame väga vähe ja meil on õppida veel väga palju, kaasa arvatud inimeste ja ühiskondade vahelise sotsiaalse suhtluse mõistmisel. Hoolimata majanduskriisist ja jätkuvast raskest olukorrast Euroopas peame nendele probleemidele tähelepanu pöörama.

Haitil elab praegu ligi 11 miljonit inimest vaid 27 000 ruutkilomeetril, mis on niisiis kõvasti väiksem kui Eesti. Mõne aasta taguse statistika kohaselt (enne maavärinat) peab 75 % rahvastikust ära elama alla 2 dollari päevas, peaaegu 50 % inimestest aga koguni alla 1 dollariga. Hinnad võivad olla ükskõik kui odavad, aga mõelge, milline võiks olla elu, kui teie kuueelarve on umbes 35 eurot, mida peate jagama 9 pereliikmega? Lisanduvad muud näitajad, nagu laste alatoitlus ning HIV krooniline levik. Koolis käib ehk 20-30 % lastest. Vägivald on paljudes elualades ennast täielikult sisse seadnud. Ning sellele lisandus veel maavärin, kus hukkus ligi 230 000 haitilast.

Esimese neegerorjade poolt välja kuulutatud vabariigi ajaloos on olnud niipalju sõdu ja riigipöördeid, et neid ei oska kokku lugeda keegi. Ning eriti kummaline on paradoks, et peale Papa ja Baby Doc Duvalieri režiimi lõppu ning demokraatia kehtestamist 1990. aastatel on riik majanduslikult liikunud täielikus allakäiguspiraalis. Rahvusvaheline arenguabi on suures osas olnud erakordselt ebaefektiivne: ei saa öelda, et raha ei oleks vaesteni jõudnud, kuid see pole lihtsalt suutnud tekitada impulssi arenguks. Ning selles ei ole süüdi ainult Haiti eliidi korruptsioon, vaid mitmed muud abiga seotud probleemid, millele rikkad riigid siiani tähelepanu pole pööranud.

Siiski räägitakse nii Haitil kui ka siinsamas Dominikaani vabariigis erinevatest lahendustest, mis väikesid lootuskiiri pakuvad. Üle 1,5 miljoni haitilase on aastate jooksul Dominkaani vabariiki põgenenud. Ning umbes sama hulk elab neid USAs, Kanadas ning Euroopa riikides. Huvitav on see, et haiti immigrandid on välismaailmas näidanud üles erakordset töökust ja visadust ning on tihtipeale suutnud vaesusest välja rabeleda. Nende rahasaadetised on paljudel nende pereliikmetel kodumaal võimaldanud ellu jääda. Ka rahvusvaheline kogukond on ilmselt võimeline palju tegema, ning selle kallal tuleb edasipidi töötada.

Haiti

Ärkasime hommikul kell 5. Troopika pimedus oli sel hetkel veel kõikehõlmav ning jahe õhk voolas troopiliste taimede vahel. Ma olin natukene rahutu, sest teadsin, et Haiti on maailma üks ohtlikumaid riike. See on koht, kus mitte millegile ei saa ega tohi kindel olla. Ainult ehk see, et päike tõuseb igal hommikul... ja loojub igal õhtul. Samas teadsin, et tagasi pöörduda pole võimalik.

Haitis on midagi tumedat ja arusaamatut, mis mulle siiani on mõistmatuks jäänud. Kuidas mõtlevad need inimesed, kes arvad väge peituvas vodoo nukkudes? Milline on kreooli keel, mis on sajandite jooksul kujunenud välja kolonistide prantsuse ning neegerorjade aafrika keeltest? Miks olid Haiti neegerorjad esimesed kes päris oma Musta riigi lõid? Ning miks ei saa haitilased praegu üksi hakkama?

Oli selge, et piiri ületamine saab olema väga keeruline protseduur, sest selles piirpunktis tuli kogu aeg ette segadusi ning ligipääs oli tihtipeal üldse blokeeritud.

Kell 6 selgus, et ligipääs on tõesti ka täna blokeeritud. Meil oli aga selleks puhuks varuväljapääs. Dominikaani piiriteenistuse ametnik pidi meid juhatama piirpunkti ühte alternatiivselt rada pidi. See kujutas ennast väga kitsast teed mägede ja tiheda taimestiku vahel, mille sees oli iga paari meetri tagant2 0 cm sügavused augud. Ning igal hetkel võisid võsastikus peituvad metskitsed ja metslehmad teele joosta.

Pärast pooltunnist sõitu jõudsimegi ametlikku piiripunkti. See oli üks jumalast mahajäetumaid kohti, mida ma iialgi näinud olin. Kariibi mere päike tõusis mägismaa kohale. Relvastatud sõdurid imestasid, miks meil on vaja niiväga Haitile minna. Ilmselt ei soovitada ühelgi mõistust omaval inimesel seda riiki külastada.

Kuid peale väikest asjaajamist ja passikontrolli lubati meid väravatest välja. Omal vastutusel. Olime ametlikult Haitil. Alustasime liikumist mööda kitsast teed Port-au-Prince poole. Meie teekond pidi olema tegelikult umbes 40 km pikkune, kuid Haiti tingimustes kulus meil selle läbimiseks üle 2 tunni.

Milline see kõik oli ? Tohutult palju inimesi igal pool. Isegi mingite kivikamate vahel, kus ühtegi hinge ei arvat elavat, on päikese varjus 8 väikest last ning nende 2 ema. Liikusime mööda teed vaikselt edasi ning Ivan küsis iga natukese aja tagant teed. Päike oli juba kõrgel taevas ning kõik tundus rahulikum. Olin kõigest lummatud ning üritasin läbi autoakna fotosid teha.

Mingil hetkel muutus liiklus juba väga tihedaks ning saime aru, et oleme jõudmas mingisse linna laadsesse kohta. Olin üllatunud, et pilt ei tundunud üldse nii depressiivne: ma ei näinud kuskil suuri purustusi ega hingematvat vaesust. Linn oli tegelikult päris normaalne, siiski muidugi kordades kaootilisem kui Santo Domingo. Igal pool hakkasid silma ÜRO ning rahvusvaheliste abiorganisatsioonide tsiibid. Pärast mõnetunnist teekonda jõudsime Dominkaani saatkonda, võtsime sealt peale ühe Kolumbia tüdruku, kes meid Cite Soleil projekti juurde juhatas. Ka see võttis meil kõvasti aega.

Selle projekti nägemine oli muidugi uskumatu kogemus. Tegemist oli Cite Soleili piirkonnale mõeldud, community development projectiga, mis pidi tagama seal elavatele vaestele kõikvõimalikke sotsiaalseid teenuseid. Projekt on rahastatud mitme Miamis paikneva NGO poolt. Seal töötas palju haitilasi ning välismaa vabatahtlikke. Nendega leidsime väga hea kontakti ning saime aru, mis tööd nad seal tegelikult tegid. Olime seal mitu tundi, rääkisime seal väga paljude erinevate inimestega ning tegime pilti. Hiljem õnnestus mul siseneda ka ühte IDP põgenikelaagrisse, kus ikka veel elavad inimesed, kelle kodud maavärinas hävinesid..

Sain endale ka ühe päris haitilasest sõbra, kelle nimi on Triphtong. Kahjuks mul temaga pilti ei õnnestunud küll teha. Ta elab sealsamas projekti lähedal ning aitab abitöötajaid mitmesugustes ülesannetes. Ta rääkis peale prantuse keele ka natukene inglise ja hispaania keelt ning nii õnnestus mul temaga päris sõbraks saada. Lubasin talle kirjutada, et küsida tema arvamust rekonstruktsiooniprotsessi kohta ning saada ideid, mida saaksin oma uurimustöös kasutada.

Haiti teekond

Helistasin reede õhtupoolikul ühele dominikaani diplomaadile, et küsida nõu teatud küsimuste kohta Haiti taastumisprotessi juures. Olgu ära öeldud ka tema nimi - Ivan Gaton. Kuna minu sõber Alfredo oli talle juba ammu teada andnud, et ma ilmselt talle helistan, siis ta juba tundis mind tegelikult. Ning siis ütles ta mulle täiesti ootamatult, et tal on mulle üks ettepanek: nädalavahetuse reis Haitile, et seal teatud rekonstruktsiooniprojektidega tutvuda. Elus on mõnikord sellised hetked, kui saad öelda ainult jah.

Meie teekond algas laupäeva, 21. jaanuari, varahommikul Santo Domingost. Destination: Haiti pealinn Port-au-Prince. Suzuki Vitara. Reisikaaslased olid uskumatul meeldivad ning tundsin, et olen sattunud õigesse kohta. Sain väga palju huvitavaid asju tead Domikaani Vabariigi ajaloo, kultuuri ning kõige muu kohta. Ivan on Dominkaani diplomaatide kooli direktor. Meie kolmas reisikaaslane oli Ivani sõber Aristides, üks farmaatsiaga tegelev ülikooli õppejõud. Ilma tema autojuhtimisoskuseta ning huumorimeeleta oleks me tõenäoliselt sinna Port-au-Prince kaosesse jäänudki...

Santo Domingost väljumine oli huvitav, sest nägin esimest korda tõelisi vaestelinnaosi ehk dominikaani favelasid. Olime tunnistajaks veel ühele hullumeelsele stseenile - meist kihutasid 140 km tunnikiirusega mööda kolm mootorratturit, kelledest üks oli oma bike peal pikali ning teine peaaegu püsti. Mulle räägiti, et tegemist on sellise huvitava võistlusega, milles Santo Domingo vaeste linnaosade poisid ennast proovile panevad. Pealtvaatajad on kogunenud samuti maantee äärde. Ning on loomulik, et sellises võistluses on hukkunud peaaegu et iga päev...

Esimesed 300 km sõitsime väga korralikul mitmerealisel maanteel. Mõne aja pärast muutus tee aga hoopis huvitamaks ning dominikaanipärasemaks. Hakkasime nägema dominkaani külasid ja maaelu. Palju inimesi oli tee ääres, kes müüsid erinevaid puuvilju, meie ostisme apelisine ja mangosid. Kõik see on fasinantne ning idülliline.

Palju värve - kollast, oranzi ja rohelist - ning nüüd ma sain aru, kus peitub Santo Domingo tänavatel müüdava kunsti inspiratsioon.

Kuigi me sõitsime rahvusvahelisele humanitaarmissioonile, oli vahepeal aega ikka peatuda ning pilti teha. Siin oleme juba päris sügaval domikaani perifeerias ühe ilusa järve ääres. Pildil Ivan Gaton ja mina.

Õhtupoolikuks jõudsime juba meie sihtkohta Haiti piiri ääres. Selle linna nimi oli Jimani.

Meid võesti vastu väikese linnakese kõige glamuursemas hotellis, kus tutvusime tõeliselt huvitavate tegelastega. Turistid siia mahajäetud kohta just eriti tihti ei satu.

Õhtul bambusemajas istudes sattusime seltskonda, kus tutvusime linnakese kõige jõukama maaomaniku, haigla direktori, peaarhitekti, ühe ärimehe ning lõpuks isegi provintsi kubernäriga. Hakkasime aru saama nendest väikelinna klientlilistlikest suhtest, mis seal valitseda võivad. Need aristokraatlikud ning arrogantsed maneerid, kuidas nad teenindajatega rääksid, meenutasid mulle tõesti mingit traditsioonilist stseeni mõnest filmist. Samas arvasid, et me oleme nagu mingid taeva saadikud pealinnast, kes kõik nende kohalikud probleemid lahendada võivad. Kõik tundus mulle sarnane mõne Gabriel Garcia Marquese roomaani või siis mõne parima traditsioonilist romantilist maaidülli käsitleva Ladina-Ameerika seebikaga...

malecon

Kolmapäeva õhtul käisin esimest korda jooksmas, Maleconi avenüül. Ma olin tunnistajaks, kuidas päike Kariibi mere ja taeva vahele vajus... mere ääres saabub pimedus ühe hetkega ning uskumatult kiiresti. Maagiliselt. Ning uskumatu on see, et soojus ei kao kuhugile..

Funglode

Jõudsin Funglodesse siiski teisipäeva hommikul ilusasti kohale. Tegemist on Dominkaani presidendi Lionel Fernandezi poolt asutatud privaatse uurimisinstitutsiooniga, mis tegeleb Dominikaani ja Kariibi riikide majandust, poliitikat ja ühiskonda tegelevate teemadega. Minu hea sõber Alfredo ütles mulle, et president Fernandez käib ise ka seal peaaegu iga päev, ning mul ei ole raske temaga seal juhuslikult kohtuda. Kui see peaks juhtuma, peaksin viisakalt ennast tutvustama ning oma uurimustööst rääkima ning muidu temaga maailmaasju arutama. Pole just paha esimese nädala kohta. Aga nüüd tõsiselt rääkides, siis president Fernandez on minu uurimusteema jaoks oluline tegelane, sest on pidevalt Haitiga seotud teemadele rahvusvahelistel foorumitel tähelepanu juhtinud.

Funglode pole küll väga suur kui ressurssidega selle think tanki rajamisel kokku pole hoitud. Tegemist on ultramoodse ehitisega, mille konditsioneerid väljast tulles väga karmi kliimamuutuse loovad. Igas nurgas on üleval kaamerad. Ning kõik inimesed, alates turvameestest, keda seal on vähemalt 20-30 kuni professoriteni on riietunud ülikondadesse ning muidugi kannavad kalleid siidilipse.. jah, no nende triljoniliste õhukonditsiooneeride korral on sellist riietust tõesti vaja. Mina saabusin muidugi triibulises teesärgis ja Converse sussides. Sellised on kontrastid on Ladina-Ameerikale omased ning nendega peab arvestama.

Minu tulekust olidi seal aga juba teadlikud ning mind võeti väga ilusasti vastu. Rääksin päris mitme inimesega ning tutvusin raamatukogus natukene kirjandusega. See on ka absoluutselt impressionantne. Kolmapäeval rääksin põhjalikult ühe sealse professoriga, kes oli minu uurimustööst väga huvitatud ning lubas mind aidata. Mul õnnestus juba esimese päevaga uskumatult palju edasi jõuda ning see on väga hea.

Funglode asub väga ilusas rajoonis ning seda ümbritsevad tõeliselt maitsekalt projekteeritud kõrghooned. Seal on tõesti väga ilus jalutada.

Selline on minu kortermaja Santo Domingos. Meie korter on teisel korrusel. Mulle meeldib õhtuti aknast välja vaadata, seda palmi imetleda ning tänavalt kostvat muusikat kuulata.

Elan niisiis koos Domikaani perekonnaga, kes oma korteris välismaa õplastele tube välja uurivad. Koos minuga elab seal veel üks dominkaani pereema Gertrud, nende lapsed Patty ja Layni poeg ning üks Helen, üks tüdruk Hollandist, kes õpib siin Santo Domingos hispaania keelt. Peab mainima, et söögid on meil väga head ning olen proovinud sellised domikaani tüüpilisi roogasid nagu praetud soolased banaanid ning yuca, mis on sarnane kartuliga ning mida süüakse näiteks koos lihaga.

Asukoht on ka väga hea. Ümbruses on kõik väga eksootiline ja roheline. Katusele saab ka minna ning sealt on päris ilus vaade linnale ning näeb kauguses sädelevat Kariibi...

Teisipäeval käisin esimest korda põhjalikumal ekskursioonil linnas ning samuti plaanisin minna oma ülikooli. Muidugi plaanisin minna Funglodesse jala, aga minu pere liikmed laitsid selle plaani maha, sest siin ju keegi jala ei käi. Ühistransporti mul esimesel päeval veel julgust istuda polnud, sest siin on see lausa uskumatult kehva kvaliteediga. Nimelt, liikuda oleks võimalik carro publico´tega, mis on uskumatult must ja räpane mikrobuss (see on näha ühel allpool asuval pildil).

Kaardi pealt tundus mulle kõik tegelikult väga lahedal, kuid reaalsus oli teine. Väga suureks takistuseks osutus üle tee saamine, väga lihtsal põhjusel - Santo Domingos vöötrajad lihtsalt puuduvad ning foore on peaaedu samuti ei ole. Niisiis... ola, astu lihtsalt teele, ja looda õnnele, et autod peatuvad, kui nad sind näevad. Kohalikud teevad seda uskumatu rahulikkusega...

Tänaval näeb muidu ka toredaid asju, väga

palju müüakse mitmesuguseid asju. On võimalik

osta banaane, mangosid ja kõikvõimalikke muid puuvilju.

Kuuma käes need küll nüüd muidugi väga head välja ei näe.

Ühe kookospähkli selle mehe käest küll ostaks...

Santo Domingo

Esimene hommik möödus ajavahest tingitud väsimusest hoolimata tõeliselt asjalikult ja meeldivalt. Elan nüüd koos ühe päris Dominikaani perekonnaga, kes mulle kohe süüa pakuvad ja muidu aitavad. Ning kõige toredam on see, et elukoht paikneb kohe koloniaalse vanalinna piiril ning on ka väga lähedal Kariibi mere ääres jooksvale Maleconi avenüüle. Päike oli tõeliselt soe ning kõik oli erakordselt roheline. 27 kraadi ongi siis tavaline talvetemperatuur Santo Domingos.

Esimene vaade päevavalguses Kariibi merele.

Tegemist on suurlinnaga, kus kõik Ladina-Ameerikale iseloomulikd asjad kohal on. Kindlasti on see rohkem sarnane Rio kui Sao Pauloga, ning inimeste rahulik ning boheemlaslik ellusuhtumine on märk sellest. On huvitav, et Santo Domingos ei tundu esmapilgul olevat Brasiilia suurlinnadega sarnaseid julgeolekuprobleeme. Majad ei ole ümbritsetud betoonmüüridega ning turvalisuse tagamisel ei ole suurt riski. Ettevaatlik peab muidugi olema, eriti öösel ringi käies. Nagu ikka, ei tasu kunagi minna ühtegi kohta öösel enne, kui sa seal päevavalguses käinud ei ole. Arengumaade linnades ei ole tihti tänavavalgustust ning Santo Domingo ei ole erand. Eks esimestel päevadel on ikka natukene närviline.

Milline linn see Santo Domingo siis on? Just siia rajasid hispaanlased Kolumbuse juhtimisel esimese püsiva asustuse Uues Maailmas. Kariibi mere saared asuvad üldiselt igavese suve kliimavöötmes ning rohelus on kõikehõlmav. Lisaks hakkab eelõige silma, et vähemalt 80 % linna 3,5 miljonist elanikust on vähemal ja rohkemal määral Aafrika juurtega ning eurooplased või Kariibi mere saarte põliselanikud on suhteliselt tagasihoidlikult esindatud. Muidugi hakkavad silma linna ning Domikaani vabariigi sotsiaalprobleemid, kuid eriti palju kerjavaid inimesi tänavatel küll pole.

Rohelist on rohkesti ning majad on suhteliselt madalad. Muidgi on olemas ka high rise pilvelõhkujate rajoonid, kus avaneb vaade Kariibi mere helesinisesse sügavusse.

Kõige huvitavam on muidugi liiklus ja transport, mis on ikka täielikult kaootiline. Autosid on väga palju, ning ühiskond on sarnaselt Ameerika Ühendriikidega suhteliselt autostunud, niisiis jalakäiatel väga kerge liikuda pole. Foorid puuduvad näiteks täiesti.

La isla

Santo Domingo lähistel pühapäeva õhtul. Troopika pimedus ning hingus voolab sisse 90 km tunnis kihutavast lahtisest autoaknast. Palmid, mis kõrguvad pimeduses. Kariibi mere tuul otsekui vaid paitaks nägu ning kuum õhk voolab lahtisest aknast sisse. Mõtlen vaid üht: ma peaks nautima seda niikaua kui veel võimalik; veel enne kui sellega juba täitsa harjun. Just tänane õhtu on selleks parim. Olen jälle jõudnud Uude Maailma. Väljaspoole kõigest sellest tavaliselt. Kõigest igapäevapäevasest.

Sõitsime pea pool tundi Las Americase avenüül, vaesemate linnaosade nõrgad tulekesed allpool sädelemad. Seal pole ametlikku elektrisüsteemi, vaid sealsed kodanikud ehitavad ise elektriliine ning varastavad riigi elektrivõrgust elektrit. Autoaknast paistavad kehvast tänavalgusest hoolimata mõned dominkaanimaale iseloomulikud asjad. Autokastis sõitis mingi 11 liikmeline süsimust perekond. Siis kui kesklinna jõudsime, tekkis mul tunne selline, et midagi meenutab filmi Fast and Furious või vähemalt Miamit. Tänavate ääres kuulasid seltskonnas sportautaode ning maasturite ääres reggaetoni ning jõid Cuba libret. Aga sõnadega ei saa seda väljendada, sest sain teada, et Santo Domingo ongi üks maailma lärmirikkamaid linnu. Merengue, bachata, salsa, reggaeton igal pool. Santo Domingo oma hiilguses koos merengue, bachata ja reggaetoniga. Midagi igipõliselt dominikaanilikku tõepoolest.

Kui ma Iberia IB6501 lennuga pühapäevase päeva jooksul Atlandi ookeanit ületasin, oli mul võimalus aru saada, kuidas asjad võibolla olema saavad. Lennukis oli hulgaliselt Dominikaani Vabariigi kodanikke, kellest ilmselt paljud kodumaale puhkust veetma lendasid või Hispaania kuningriigist lõplikult oma päikesesaarele (või lihtsalt saarele - la Isla) tagasi pöördusid. Sain aru nende tugevatest emotsioonidest, mis neid oma kodumaad ning perekondasid nähes valdasid. (see pole ju nii lihtne nagu paljudel eestlastel, kes vaid Helsingis või Stockholmis laevale peavad asuma). Jah, muidugi tehti siis veel igasuguseid plaane mida Saarel ette võtta. Raske oli muidugi aru saada mida nad rääksid, sest nende keel on Hispaanias räägitavast suhteliselt erinev, eelkõige intonatsioon ning sõnade järejekord. Selles on mingi Aafrika ja päikese varjund. Mulle meeldib siiski domikaani keel siiski väga ja usun, et harjun sellega ära.

Dominkaani Vabariik pole ju tavainimese silmis Kariibi mere kõige kuulsaim maa. Palju rohkem räägitakse ju Kuubast, tema rikkalikust kultuuripärandist ning eriskummalisest poliitilisest reziimist. Või Jamaicast ja reggaest ning Usain Boltist. Puerto Rico, Bahamad etc. Ning Haiti, minu suur huviala, mis on dramaatiline näide sellest, kuidas saab ühes vaeses riigis nii valesti minna. Mulle lihtsalt tundub, et Dominkaani Vabariik ühendab mingis mõttes kõiki neid. Ning veelgi, poliitilises ja majanduslikus mõttes on see riik on viimaste aastatre kiire arenguga loomas suurt paradigmat.

Mida ma üldse ise teadsin Dominkaani Vabariigist? Ladina-Ameerikaga tegeledes oli mulle hakkanud silma mitmeid positiivseid märke. Ning eelmisel aastal Salamanca ülikoolis magistriõpinguid sooritades kohtusin kahe inimesega – Alfredo ja Maribeliga – kes mind sügavalt mõjutasid Dominkaani Vabariiki tõsiselt võtma. Ning õnneks avaneski mul võimalus sinna minu Haitiga seotud teadusprojekti raames minna.