Haiti

Ärkasime hommikul kell 5. Troopika pimedus oli sel hetkel veel kõikehõlmav ning jahe õhk voolas troopiliste taimede vahel. Ma olin natukene rahutu, sest teadsin, et Haiti on maailma üks ohtlikumaid riike. See on koht, kus mitte millegile ei saa ega tohi kindel olla. Ainult ehk see, et päike tõuseb igal hommikul... ja loojub igal õhtul. Samas teadsin, et tagasi pöörduda pole võimalik.

Haitis on midagi tumedat ja arusaamatut, mis mulle siiani on mõistmatuks jäänud. Kuidas mõtlevad need inimesed, kes arvad väge peituvas vodoo nukkudes? Milline on kreooli keel, mis on sajandite jooksul kujunenud välja kolonistide prantsuse ning neegerorjade aafrika keeltest? Miks olid Haiti neegerorjad esimesed kes päris oma Musta riigi lõid? Ning miks ei saa haitilased praegu üksi hakkama?

Oli selge, et piiri ületamine saab olema väga keeruline protseduur, sest selles piirpunktis tuli kogu aeg ette segadusi ning ligipääs oli tihtipeal üldse blokeeritud.

Kell 6 selgus, et ligipääs on tõesti ka täna blokeeritud. Meil oli aga selleks puhuks varuväljapääs. Dominikaani piiriteenistuse ametnik pidi meid juhatama piirpunkti ühte alternatiivselt rada pidi. See kujutas ennast väga kitsast teed mägede ja tiheda taimestiku vahel, mille sees oli iga paari meetri tagant2 0 cm sügavused augud. Ning igal hetkel võisid võsastikus peituvad metskitsed ja metslehmad teele joosta.

Pärast pooltunnist sõitu jõudsimegi ametlikku piiripunkti. See oli üks jumalast mahajäetumaid kohti, mida ma iialgi näinud olin. Kariibi mere päike tõusis mägismaa kohale. Relvastatud sõdurid imestasid, miks meil on vaja niiväga Haitile minna. Ilmselt ei soovitada ühelgi mõistust omaval inimesel seda riiki külastada.

Kuid peale väikest asjaajamist ja passikontrolli lubati meid väravatest välja. Omal vastutusel. Olime ametlikult Haitil. Alustasime liikumist mööda kitsast teed Port-au-Prince poole. Meie teekond pidi olema tegelikult umbes 40 km pikkune, kuid Haiti tingimustes kulus meil selle läbimiseks üle 2 tunni.

Milline see kõik oli ? Tohutult palju inimesi igal pool. Isegi mingite kivikamate vahel, kus ühtegi hinge ei arvat elavat, on päikese varjus 8 väikest last ning nende 2 ema. Liikusime mööda teed vaikselt edasi ning Ivan küsis iga natukese aja tagant teed. Päike oli juba kõrgel taevas ning kõik tundus rahulikum. Olin kõigest lummatud ning üritasin läbi autoakna fotosid teha.

Mingil hetkel muutus liiklus juba väga tihedaks ning saime aru, et oleme jõudmas mingisse linna laadsesse kohta. Olin üllatunud, et pilt ei tundunud üldse nii depressiivne: ma ei näinud kuskil suuri purustusi ega hingematvat vaesust. Linn oli tegelikult päris normaalne, siiski muidugi kordades kaootilisem kui Santo Domingo. Igal pool hakkasid silma ÜRO ning rahvusvaheliste abiorganisatsioonide tsiibid. Pärast mõnetunnist teekonda jõudsime Dominkaani saatkonda, võtsime sealt peale ühe Kolumbia tüdruku, kes meid Cite Soleil projekti juurde juhatas. Ka see võttis meil kõvasti aega.

Selle projekti nägemine oli muidugi uskumatu kogemus. Tegemist oli Cite Soleili piirkonnale mõeldud, community development projectiga, mis pidi tagama seal elavatele vaestele kõikvõimalikke sotsiaalseid teenuseid. Projekt on rahastatud mitme Miamis paikneva NGO poolt. Seal töötas palju haitilasi ning välismaa vabatahtlikke. Nendega leidsime väga hea kontakti ning saime aru, mis tööd nad seal tegelikult tegid. Olime seal mitu tundi, rääkisime seal väga paljude erinevate inimestega ning tegime pilti. Hiljem õnnestus mul siseneda ka ühte IDP põgenikelaagrisse, kus ikka veel elavad inimesed, kelle kodud maavärinas hävinesid..

Sain endale ka ühe päris haitilasest sõbra, kelle nimi on Triphtong. Kahjuks mul temaga pilti ei õnnestunud küll teha. Ta elab sealsamas projekti lähedal ning aitab abitöötajaid mitmesugustes ülesannetes. Ta rääkis peale prantuse keele ka natukene inglise ja hispaania keelt ning nii õnnestus mul temaga päris sõbraks saada. Lubasin talle kirjutada, et küsida tema arvamust rekonstruktsiooniprotsessi kohta ning saada ideid, mida saaksin oma uurimustöös kasutada.