Esimene hommik möödus ajavahest tingitud väsimusest hoolimata tõeliselt asjalikult ja meeldivalt. Elan nüüd koos ühe päris Dominikaani perekonnaga, kes mulle kohe süüa pakuvad ja muidu aitavad. Ning kõige toredam on see, et elukoht paikneb kohe koloniaalse vanalinna piiril ning on ka väga lähedal Kariibi mere ääres jooksvale Maleconi avenüüle. Päike oli tõeliselt soe ning kõik oli erakordselt roheline. 27 kraadi ongi siis tavaline talvetemperatuur Santo Domingos.
Esimene vaade päevavalguses Kariibi merele.
Tegemist on suurlinnaga, kus kõik Ladina-Ameerikale iseloomulikd asjad kohal on. Kindlasti on see rohkem sarnane Rio kui Sao Pauloga, ning inimeste rahulik ning boheemlaslik ellusuhtumine on märk sellest. On huvitav, et Santo Domingos ei tundu esmapilgul olevat Brasiilia suurlinnadega sarnaseid julgeolekuprobleeme. Majad ei ole ümbritsetud betoonmüüridega ning turvalisuse tagamisel ei ole suurt riski. Ettevaatlik peab muidugi olema, eriti öösel ringi käies. Nagu ikka, ei tasu kunagi minna ühtegi kohta öösel enne, kui sa seal päevavalguses käinud ei ole. Arengumaade linnades ei ole tihti tänavavalgustust ning Santo Domingo ei ole erand. Eks esimestel päevadel on ikka natukene närviline.
Milline linn see Santo Domingo siis on? Just siia rajasid hispaanlased Kolumbuse juhtimisel esimese püsiva asustuse Uues Maailmas. Kariibi mere saared asuvad üldiselt igavese suve kliimavöötmes ning rohelus on kõikehõlmav. Lisaks hakkab eelõige silma, et vähemalt 80 % linna 3,5 miljonist elanikust on vähemal ja rohkemal määral Aafrika juurtega ning eurooplased või Kariibi mere saarte põliselanikud on suhteliselt tagasihoidlikult esindatud. Muidugi hakkavad silma linna ning Domikaani vabariigi sotsiaalprobleemid, kuid eriti palju kerjavaid inimesi tänavatel küll pole.
Rohelist on rohkesti ning majad on suhteliselt madalad. Muidgi on olemas ka high rise pilvelõhkujate rajoonid, kus avaneb vaade Kariibi mere helesinisesse sügavusse.
No comments:
Post a Comment