Selline on minu kortermaja Santo Domingos. Meie korter on teisel korrusel. Mulle meeldib õhtuti aknast välja vaadata, seda palmi imetleda ning tänavalt kostvat muusikat kuulata.

Elan niisiis koos Domikaani perekonnaga, kes oma korteris välismaa õplastele tube välja uurivad. Koos minuga elab seal veel üks dominkaani pereema Gertrud, nende lapsed Patty ja Layni poeg ning üks Helen, üks tüdruk Hollandist, kes õpib siin Santo Domingos hispaania keelt. Peab mainima, et söögid on meil väga head ning olen proovinud sellised domikaani tüüpilisi roogasid nagu praetud soolased banaanid ning yuca, mis on sarnane kartuliga ning mida süüakse näiteks koos lihaga.

Asukoht on ka väga hea. Ümbruses on kõik väga eksootiline ja roheline. Katusele saab ka minna ning sealt on päris ilus vaade linnale ning näeb kauguses sädelevat Kariibi...

Teisipäeval käisin esimest korda põhjalikumal ekskursioonil linnas ning samuti plaanisin minna oma ülikooli. Muidugi plaanisin minna Funglodesse jala, aga minu pere liikmed laitsid selle plaani maha, sest siin ju keegi jala ei käi. Ühistransporti mul esimesel päeval veel julgust istuda polnud, sest siin on see lausa uskumatult kehva kvaliteediga. Nimelt, liikuda oleks võimalik carro publico´tega, mis on uskumatult must ja räpane mikrobuss (see on näha ühel allpool asuval pildil).

Kaardi pealt tundus mulle kõik tegelikult väga lahedal, kuid reaalsus oli teine. Väga suureks takistuseks osutus üle tee saamine, väga lihtsal põhjusel - Santo Domingos vöötrajad lihtsalt puuduvad ning foore on peaaedu samuti ei ole. Niisiis... ola, astu lihtsalt teele, ja looda õnnele, et autod peatuvad, kui nad sind näevad. Kohalikud teevad seda uskumatu rahulikkusega...

Tänaval näeb muidu ka toredaid asju, väga

palju müüakse mitmesuguseid asju. On võimalik

osta banaane, mangosid ja kõikvõimalikke muid puuvilju.

Kuuma käes need küll nüüd muidugi väga head välja ei näe.

Ühe kookospähkli selle mehe käest küll ostaks...